Kiivri vajalikkus

Ilus kevadine päike on välja meelitanud jalgratturid. On neid, kes kannavad kiivrit ja on neid, kes ei pea seda vajalikuks. Kuulen minagi seda, kuidas öeldakse, et midagi ei juhtu ja olen ettevaatlik jne. Jah, ka kiivrit kandes võib õnnetusse sattuda, kuid see õnnetus võib kujuneda nii, et õnnetusse sattunul on kergemad vigastused. Minu poeg sattus õnnetusse, sest sõitis jalgrattaga vastu äärekivi ja lendas üle jalgratta lenksu näoga vastu maad. Õnneks suutis laps mulle helistada, et läheksin talle järgi. Telefonis sain aru, et ta väga rääkida ei saa ja kartsin kõige hullemat. Teda nähes arvasin, et tal on ninaluu ja lõualuu murd, võibolla ka hambad katki ning lahti. Pärast mitmeid tunde haiglas erinevate valvearstide vaatlust, konsultatsioone, röntgenülesvõtet, hambumuse pilti, oli selge, et õnneks on kergemat sorti õnnetus olnud. Suu oli väga katki ja ka suukida oli kokkupõrke tulemusena katki läinud. Öösel tehti kohe ka operatsioon. Kuna tegemist oli raske õnnetusega, kus ta sai ka korraliku peapõrutuse, siis jäeti meid lapsega haiglasse vaatluse alla. Õnneks operatsioon läks hästi ja haiglas veedetud aeg näitas, et peavigastust ei olnud. Kuna tegemist oli peapõrutusega, siis alati tuleb peapõrutuse saanud inimest jälgida 24 h, kas kõik on korras, sest 24 h võivad olla kriitilised. Kiiver päästis kõige hullemast. All on lisatud kiivrist fotod (joonis 1 ja joonis 2). Esimesel fotol (joonis 1) on näha rohelist osa otsmiku osas, sest laps maandus pärast kukerpalli selle osaga vastu muru. Kuna vigastus oli tal suus ja just lõua piirkonnas, saan järeldada, et ta maandus otsmikule ja lõuale. Teisel pildil (joonis 2) on näha kiiver seest. Kokkupõrge oli nii tugev, et kiiver läks seest katki. Ma ei julge mõeldagi kui tal ei oleks kiivrit peas olnud, mis vigastused oleksid tekkinud ja kas ta enam elakski. Alati kui keegi lastest ütleb, et ta ei kanna kiivrit ja see on mõttetu ettevõtmine, siis küsin, kas ta tahab edaspidi teha aju- või füüsilist tööd. Kui lõhud oma pea ära, ei pruugi sul enam elus paremaid võimalusi olla ja teedki edaspidi seda tööd, mis võimalik aga mitte seda, mida tahad. Olen haiglas näinud patsiente, kellel on koljuluumurd või korralik pea vigastus ja kes ei ole enam endised. Olen näinud lapsi, kes ei adu enam, kes nad  on ja kus nad on. Kui näen selliseid lapsi, mõtlen alati kui suur õnnetus on see lapsele olnud aga ka tema lähedastele. Lapsevanemana oli mul väga raske vaadata oma last, sest ma ei saanud teda aidata ja tekkis  abituse tunne.. Täna saan õnnetusele tagasi vaadata ja olla õnnelik, et lapsega on kõik hästi. Olen tänulik meditsiinitöötajatele, kes oskasid väga hästi lapsega rääkida ja oma käitumisega suutsid last ja ka mind rahustada. Tänu neile tundsin, et laps on heades kätes. Olen tänulik ka lapse sõbrale, kes oli lapse kõrval kuni lapse isaga jõudsime lapse juurde. Ka lapse sõbral võis olla śokk näha sellist õnnetust ja sõpra nii halvas seisus.. Sellist üleelamist ei soovi kellelegi. Õnnetused käivad mööda inimesi, seega hoidke ennast ja pange kiiver ikka rattaga sõites pähe. Kiiver on teie esmane kaitsevahend. Nüüd tuleb küll teha investeering ehk soetada uus kiiver, kuid see raha on tühine võrreldes sellega, mis oleks võinud juhtuda.. Laps on elus ja varsti ka terve, see investeering tasub end igati ära!