Sain laupäeva hommikul kõne, mis jahmatas ja mille sisu jõudis pärale alles täna.. Tuttav naisterahvas läks ühisüritusele ja kui ta bussipeatuses bussi ootas, hakkas tal halb, vajus kokku ja oligi kõik.. Naisterahvas sai insuldi ja kahjuks teda enam aidata ei saanud.. Saan aru, et surm on üks elu osa, kuid kui sellised juhtumid aset leiavad, olen śokeeritud. Elu on üürike ja lõpp võib tulla väga äkki, vahet ei ole, kus me sel hetkel viibime… Võime ka väga raskelt haige inimese puhul teada, et talle ei ole palju aega antud, kuid kui see päev kätte jõuab, ikkagi see kõne śokeerib. Kas oleme selleks uudiseks valmis? Sellisteks uudisteks ei ole mina mitte kunagi valmis olnud. Vahet ei ole, kes lahkunu on, kas klassikaaslane, kolleeg, lähedane, iga uudis on mind raputanud. Kui varem ma ei võtnud leinaks aega, siis olen õppinud, et tuleb leinata, kohaneda ja edasi liikuda. Kui on väga lähedane inimene, tekivad väga segased ja erinevad emotsioonid. Tahaks karjuda, nutta, naerda ja ükshetk oled mälestuste tõttu emotsionaalne ja naerad. Lein on erinev ja kunagi ei saa öelda, et tee nüüd seda või teist, siis hakkab kergem. Olen täheldanud, et esialgu tekib mul kurbus, siis jookseb inimese elu nagu filmilint peast läbi ja lõpuks tekib tänutunne, et see inimene oli minu elus kaasteeline. Alles jäävadki pigem positiivsed ja ilusad mälestused.. Aastaid tagasi vaatasin lapsega multifilmi “Coco”, kus räägiti mälestamistest ja kui oluline on inimest mälestada pärast tema surma. See multifilm pani mõtlema, milline on meie leinakultuur ja mida me siis teeme, et lahkunut mälestada? Meil on hingedepäev, kalmistupühad, jõulud, mida enamjaolt tähistatakse ja käiakse surnuaias. Eestis ei ole surma pühitsemist, tseremooniaid, milleks valmistutakse aastaid. Meie hüvastijätt lahkunuga võib toimuda aga võib ka juhtuda, et saame tükk aega hiljem teada kui inimene on surnud, mistõttu saame küünalt põletada ja mälestada teda omaette. Uudised enam ei levi nii kiiresti nagu varasemalt.. Vanad inimesed loevad ajalehti ja on rohkem kursis sellega, kes on lahkunud ja kuna matusetalitus toimub, kuid digitaalses keskkonnas ei pruugi informatsiooni olla ja nii jõuabki informatsioon meieni tükk aega hiljem.. Aastaid on levinud ka virtuaalsed kalmistud, mis minu jaoks isiklikult on kalmistud, mida ma ei ole veel omaks võtnud. 7 või rohkem aastat tagasi hukkus üks brasiillane, kellega olin koos ühes kohas töötanud ja ühised sõbrad palusid jagada fotot, kus lahkunuga koos oleme. Lõpuks valmis saadetud fotodest väga äge kollaaź, mis jäi tema facebooki lehele. Arusaadav ja läbimõeldud tegevus. Hetkel hoiab tema lehte üleval lesk. Vähemasti kord aastas kui brasiillasel on sünnipäev, satun sellele lehele ja mulle meenuvad ilusad hetked, mida mul õnnestus temaga ühisel teekonnal kogeda. Kahjuks kõik virtuaalse kalmistu kogemused ei ole nii positiivsed.. 2 korda aga olen sattunud olukorda, kus soovin facebookis inimesele palju õnne ja vastuseks tuleb: “sorry but he/ she is dead” (vabandust, kuid ta on surnud). See tekitab segadust ja kuidagi ei oska olla.. Saan aru, et lähedased tahavad hoida virtuaalset keskkonda alles, kus on lahkunust fotod, tema tegemistest mälestused, kuid võiks mõelda ka nende peale, kes igapäevaselt ei käi teiste facebooki lehtedel ja ei ole kursis, et inimene on lahkunud. Võiks ju lisada facebooki virtuaalsele kalmistule sünni ja surma daatumid.. Sel teemal võiks veel ja veel kirjutada, kuid tänaseks võtan teema kokku Artur Alliksaare luuleridadega: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.”. Elagem, nautigem elu kuniks seda antud ja mälestame meie kaasteelisi! Ah- jaa! 28. aprill oli rahvusvaheline tööohutuse ja töötervishoiu päev, mil mälestatakse tööl hukkunud inimesi. Mälestagem ka tööõnnetuse tagajärjel hukkunud inimesi.
- Artur Alliksaare luuletus “Aeg”
- Disney Music VEVO film “Coco”, laul “Remember me
PS! Ma ei luba ilma minu nõusolekuta tekste jagada ega kuskil kasutada